Üks kõige saladuslikumaid eestlastest Nõukogude Liidu kangelasi on kaheldamatult Leen Kullman (1920 - 1943/1978??) Temast tehti Nõukogude Liidu kangelane 1965. aastal, kui NLKP peasekretär Leonid Brežnev seadis sisse Suure Isamaasõja võidupüha tähistamise 9. mail. Tema nimeliseks said tänavad Minskis ja Njazepetrovskis, mitu kooli, pioneerimalevat ning ettevõtet. Tema õde Annat kutsuti pioneerimalevatesse esinema ja mälestusi rääkima. Tartu linnas avati isegi Leen Kullmani personaalmuuseum.
Ametlik kirjeldus Leen Kullmanni kangelasteost oli selline: "Kinnivõtmisel oli tal kaasas raadiojaam, millega andis luurestaabile teateid fašistide tegevusest ja nende väeosade suurusest. Ent siis said fašistid teada Leeni luuretegevusest. Ta vahistati. Fašistide püüded Leeni rääkima panna jäid tagajärjetuks. Vapper luuraja ei reetnud oma kaasvõitlejaid, ei reetnud Nõukogude kodumaad."
Ajaleht "Rahva Hääl" tsiteeris Leeni kunagise luurejuhi Naum Frumkini sõnu: "Ühtegi liigset sõna ei tulnud üle ta huulte." Kui taheti veel eriliselt nõukogude patriootilisust rõhutada, lisati: "Julgelt sülitas ta oma fašistidest piinajatele näkku."
1943 a kevadel korraldati Tartu vanglas üks segane spektaakel, mis nõukogude ajal panigi aluse legendile kangelaslikust luurajast.
Hilja Kivisild, kes pärast sõda püüdis endiste Leeni kaasvangide kaudu uurida, mis Leeniga juhtus, sai neilt kuulda järgmise loo:
"Ühel märtsihommikul 1943 viidi nad kõik valvuri saatel tööle. Kõrge müüri juures hüppas Leen rivist välja, hakkas siksakke tehes jooksma. Valvur, noor sakslane, hüüdis "Seis! Tulistan!", Leen ei peatunud. Siis andis valvur automaadivalangu, Leen kukkus. Tema kaasvangid, keda kohe edasi kamandati, kinnitasid üheselt: valvur tulistas selgelt üle Leeni pea ja kuulid ei saanud teda tabada".
Leen Kullmani üks kinnivõtjaid, Ruusmäe valla sõjaaegne politseikonstaabel, on 1964. aastal Mordva vangilaagris kaaslastele rääkinud, et Kullman ei hakanud mängima kangelast, vaid rääkis kõik ära juba esimesel ülekuulamisel. Võrumaa Omakaitse ülem ja politseipealik Ernst Lübek kirjutas 1995. aastal oma kunagisele adjutandile Arvo Joharile, et Kullman andis vabatahtlikult välja raadiokoodi ja Balti laevastiku luureosakonna sideseansside ajad ning Saksa vastuluure alustas venelastega raadiomängu.
Kõige tõenäolisemalt jõudis sakslastega koostööd alustanud Leen Kullman koos taganevate Saksa vägedega Läände ning elas uue identiteediga veel aastaid. Algas hoopis teine elu ja minevik jäi vaid tema saladuseks. Õde Anu on väitnud, et ei tema ega ema saanud kunagi õelt ainsatki teadet. Õde Regina on aga jutustanud, et just Leen Kullmanist kangelase tegemise ajal jõudis nende õe Veera Uibo postkasti Tartus allkirjata trükitähtedega kiri: "Leen elab koos oma elupäästjaga ja tal on kaks last. Rohkem pole mul õigust teatada." Muidugi ei mindud seda tol ajal kellelegi kuulutama, aga tollal seda eriti ei usutud ka. Lähedastel olnud raske mõista, kuidas oleks Leen võinud elada nii, et ta oma sugulastega ühendust poleks võtnud.
Leonid Brežnevi ajastul algas Suure Isamaasõja meeletu heroiseerimine. 1965. aastal võeti sõja lõppemise 20. aastapäeva tähistamine ette heldel käel, sest osalejaid-veterane oli veel palju elus. Kuidas jõuti Leen Kullmani kangelaseks kuulutamiseni, pole seni ühestki ajaloomaterjalist selgunud, kuid siinkirjutajal on kahtlus, et see võis olla Punalipulise Balti laevastiku algatus, mida Eesti NSV võimumeestega ei kooskõlastatudki; lihtsalt leiti üks sobiv kandidaat, nagu ka paljude teiste puhul (eestlaste hulgas oli NSVL kangelasi proportsionaalselt väga vähe ning seni mitte ainustki naist).
1978. aastal teatas Müncheni raadio "Vabadus" lühidalt, et 58-aastaselt suri ühes Lääne-Saksamaa väikelinnas Helene, keda kodumaal tuntakse Leen Kullmanina. Kuva vähem