Ühest teisest foorumiteemast leidsin Punatähe ordeni numbriga 516411, mis on 2017. aastal osta.ee keskkonnas müügis olnud.
516 tuhande vahemiku Punatähtedest on teada veel 516406, 516407 ja 516413 ning need on kõik antud 1944. aasta 22. aprillil ja nende kolme teadaoleva ordeni puhul võib öelda, et sellel annetamisel ordenite numeratsioon jooksis täpselt nii nagu on mehed loetletud nimekirjas. On üsna kindel, et 516411 oli annetatud leitnant Gustav Savik'ule (nimekirjas nr. 7).

516 tuhande vahemikust on veel teada:
516453 Karl Nõmm
516452
516437 Martin Reinart

kepsuke kirjutas: ↑P Nov 30, 2025 7:58 pm 516 tuhande vahemikust on veel teada:
516453 Karl Nõmm
516452
516437 Martin Reinart

Nõmm, Reinart ja 516452 annetati kaks päeva hiljem, 1944. aasta 24. aprillil aga selle nimekirja puhul ordenite numeratsioon ja meeste järjestus nimekirjas ei läinud kokku.

Staršina Hans Pranno, 7. Eesti laskurdiviisi 354. laskurpolgu 45mm kahurite patarei sihtur. Kuulsuse III. järgu ordeni nr. 430465 kavaler. Pranno on autasustatud veel Vapruse medaliga nr. 2764971 ja Lahinguteenete medaliga nr. 2499612.

Kuulsuse ordeni autasulehelt:

19.09.1944 Mustvee linna lahingu käigus Omedu jõe forsseerimisel ilmus lähinguväljale neli vaenlase tanketti, mis alustasid meie edasiliikuvate üksuste suunas vasturünnakut. Staršina Pranno sättis kiirelt oma kahuri laskevalmis ja astus nendega lahingusse. Esimese osava lasuga viis ta ühe tanketi koos meeskonnaga rivist välja, mille tulemusena ülejäänud kolm taganesid. Tänu Pranno vaprale ja otsustavale tegutsemisele peatati vaenlase vasturünnak ja meie väed said edasi liikuda. Selles lahingus sai vapper sihtur ka haavata.

Eesti Laskurkorpuse 249. laskurdiviisi 917. polgu seersandi Aleksander Erelt'i Kuulsuse ordeni III järk (532682) ja Vapruse medal (2352726). Kuulsuse ordeni kohta autasulehte ei leia aga olevat saanud selle Velikije Luki lahingutes haavatasaamise eest tagantjärgi. Siit teemast on varem ka läbi jooksnud mõned 532 vahemiku Kuulsuse ordenid, mis antud just Velikije Luki lahingutes haavatasaamise eest aga alles 1945. aasta suvel. Vapruse medal annetati Kuramaa lahingute eest, kus ta 1945. aasta 19. märtsil: "Tanktõrjerelva sihturina vaenlase vasturünnaku tagasilöömisel surus täpse tulega maha kaks vastase tulepunkti.". Lisatud sõjaaegsel ülesvõttel on A. Erelt, fotol veel ilma autasudeta.

Hiljuti oksjonikeskkonnas olnud lahinguteenete medal 1288437. Antud lahingute eest Eesti pinnal.

Aasta lõppu veel üks väga vinge 8. ELK'i komplekt - 7. laskurdiviisi staabi luureosakonna ülem, alampolkovnik Anton Laur. Enne sõda teenis ta ohvitserina Pärnus asunud 6. üksikus jalaväepataljonis ja mitu aastat instruktorina Kaitseliidu Pärnumaa malevas. Ei oska seda valemit välja nuputada, mille eest paljud ohvitserid 1941. aastal seina äärde pandi või laagrisse saadeti ning samas suurel hulgal endistel EW ohvitseridel Eesti Laskurkorpuses juhtivatel kohtadel lasti teenida.

Kolm paari temale kuulunud paguneid sain juba 2020. aastal (pildile lisasin hetkel ühe paari) ja täna lisandusid pagunitele ka autasud ja paar dokumenti. Medal "Lahinguliste teenete eest" (103241) annetati talle juba enne Velikije Luki lahinguid 1942. aasta 26. novembril ja praeguste teadmiste järgi on see kõige väiksema numbriga Eesti Laskurkorpusesse annetatud medal. Sama 26.11.1942 käskkirjaga sai muideks siin teemas paar kuud tagasi näidatud alampolkovnik Kaarel Uibo oma Punatähe ordeni. Anton Laur sai medali 1941. aasta suvelahingute eest kui ta teenis 22. Eesti territoriaalse laskurkorpuse 182. laskurdiviisi 171. laskurpolgu staabiülema abi ametikohal. Peale polguülema kaduma jäämist päästeti Anton Laur'i initsiatiivil üksuse lahingulipp ja viidi see Šeloni jõe idakaldale, kuhu hiljem hakkasid koonduma polgu võitlejad. 1941. aasta septembris sai ta väga raskelt haavata ja oli neli kuud ravil.

Wikipedia:

"Mõned ümberpiiratud Punaarmee üksused 5. tankipolgu viimaste masinate toetusel üritasid väljamurdmiseks ise rünnakut Porhovi poole läänest ja NKVD üksus toetas neid idast, kuid sakslasi see ei peatanud. 5. tankipolk kaotas seal oma viimased tankid. Porhovi linn langes samal, 10. juuli õhtul Saksa vägede valdusse. Üle Šeloni viinud sild lasti taganejate poolt õhku viimasel minutil üle selle silla itta lipsanu olla mälestuste järgi olnud Anton Laur 171. laskurpolgu lipuga. Lahing oli lõppenud ja jätkus Saksa vägede pealetung Dno suunal. Kolme päevaga kaotati korpuse kokku 5600-st 4500 meest.".

Isamaasõja ordeni 1. järk (82788) annetati talle 1944. aasta sügisel Eestis peetud lahingute eest. Algselt esitati ta ordeni 2. järguga autasustamiseks aga sai lõpuks hoopis 1. järgu. Lisan AI tõlke autasulehelt:

"Major Laur A. J. näitas lahinguplaanide väljatöötamisel operatsioonide jaoks Emajõe forsseerimisel ja vastase edasisel jälitamisel diviisi üksuste poolt Nõukogude Eesti territooriumil ajavahemikus 17.9.1944 kuni 21.9.1944 kõrgeid teadmisi ja taktikalist küpsust lahinguluure küsimustes.

Tema endi poolt koostatud plaanid viidi ellu suure eduga otsustavate esimese nelja päeva jooksul, millega ta kindlustas diviisi üksuste täpse koostöö eri liiki vägedes asulate vabastamisel, milles ta ise korduvalt aktiivselt osa võttis.

Lahingu käigus hankis major Laur lakkamatult, vangide küsitlemise ning sageli ka käsitsi tegutsenud luurajate abil, väärtuslikke andmeid vastase kohta, mida ta oskuslikult kasutas igat liiki lahinguolukordades, kindlustades sellega diviisi edu kõigis esimese nelja päeva jooksul läbiviidud lahinguoperatsioonides."

1945. aasta kevadel Kuramaal peetud lahingute eest annetati talle Isamaasõja ordeni 2. järk (428700) aga kui eelmisel juhul ta sai 2. järgu asemel 1. järgu siis Kuramaa ordeniga on vastupidi - esitati 1. järguga autasustamiseks aga sai siiski 2. järgu. Lisan ka tõlke:

"Alampolkovnik Laur, töötades diviisi lahingutegevuse perioodil Kuramaa poolsaarel 1945. aasta märtsis diviisi luureülemana, hankis oma ennastsalgava tööga tõeseid andmeid vastase kohta, edastas need korrektselt ja õigeaegselt kõrgemale juhtkonnale töödeldud kujul ning andis sellega juhtkonnale võimaluse õigesti planeerida lahingutegevust ja inimjõu ning tehnika jaotust.

Tänu tema väsimatule tööle oli diviisi juhtkonnal täpne ettekujutus vastasest ning seoses sellega oli võimalik oma üksusi juhtida vastase kaitse läbimurdmisele, mis ka saavutati ning diviis oli suurtes operatsioonides edukas.".

Superluks komplekt Taavi, sul ikka õnnestub leida.

Anton Laur'i komplekt tõesti vinge, õnnitlused!

Omalt poolt ka pisut lisa. Vanemseersant Arnold Kanter, 8.ELK raadiojaama ülem, KAD-7 opereeriv rühm, Punatähe ordeni nr. 316506 kavaler.
Ennem 2MS ja nõukogude okupatsiooni lõpetas ta kaprali auastmes aviamotoristina lennukooli. Autasulehelt:
---
Lahingus 12.11.1943 Neveli põhja- läänesuunal näitas raadiojaama ülem vanemseersant Kanter üles erakordset vaprust, initsiatiivi ja külmaverelisust. Tugeva vaenlase suurtüki- ja miinipilduja tule all, hoolimata sellest, et maja kuhu oli üles seatud raadiojaam sai kaks otsetabamust, organiseeris radist Kanter side kolme ’’Voron’’ gruppi kuuluva polguga, näidates sellega oma jao lahingõppe kõrget meisterlikkust. Üles näidatud isikliku vapruse ja oskusliku side organiseerimise eest lahinguolukorras on Kanter vääriline Punatähe ordeniga autasustamiseks
Autasulehele on 8.ELK suurtükiüksuste juhataja pidanud vajalikuks juurde kirjutada, et Kanter oli oma seadmega ainukene inimene, kes kriitilisel lahingupäeval päästis ohtliku olukorra ja andis võimaluse grupil täita lahingülesanne. Ka tema meelest on Kanter Punatähe ordenit väärt.
---
Komplektis ka huvitav Metallmärgi poolt valmistatud langevarjur- sportlase rinnamärk, polegi väga neid liikumas näinud.

Lauri, suurepärane komplekt Kanterile, mulle meeldivad need varajased teravatipulised tähed!
Natuke ka minult
Isamaasõja orden №940363 Alfred Altvälile,15.02.1968, haavatasaamise eest.

Minu käest on kunagi läbi käinud Isamaasõja orden 2. klass nr. 940362 ja selle saaja perekonnanimi oli minu kirjade järgi keegi, kelle perekonnanimi oli Vassil.

Kui juba lähedaste numbritega autasude peale jutt läks siis mu viimati saadud Anton Laur'i Isamaasõja ordeni 1. järgu number on ainult 2 numbrit väiksem kui major Andrei Ugand'i orden. Mõlemat autasustati 1944. aasta sügisel Eestis peetud lahingute eest - major Ugandi oli 27. laskurpolgu staabiülem ja siis veel majori aukraadis Laur 7. laskurdiviisi luureosakonna üle. Ordenite numbrid olid vastavalt 82790 ja 82788.

Hetkel oksjonikeskkonnas selline komplekt.
Vapruse medal(3442358) ilmset haavata saamise eest 2ms.
Lahinguteenete medal(2552347)
Kahtlustan, et Vapruse medal on hiljem lisatud ja ei kuulu sellesse komplkti, sest lint kuulub vist Moskva kaitsmise medalile.

Kahtlustan, et Vapruse medal on hiljem lisatud ja ei kuulu sellesse komplkti, sest lint kuulub vist Moskva kaitsmise medalile.

..sinu kahtlustus on krd terane, sest:
-- Za Otvagu peaks selles komplektis olema esimesel - mitte viimasel kohal..
-- ka Moskva kaitsmise medali lint ei saa olla viimane selles komplektis vaid peaks olema kohe peale Leningradi medalit..
-- ja lint ei ole vaabse Moskva kaitsmise oma vaid on hoopis "jubileika" 30a NArmeed..
-- ning sellisena on too lint täiesti õigel kohal - aint medal otsas on vale..

Nõukaordenite-medalite süsteemi // nende omvahelise järjestamise korra mõistmiseks soovitan (jätkuvalt) saiti:
https://mondvor.narod.ru/