Super info Taavi! Pole paha mõte teha eraldi teema..

Veiler kirjutas: ↑L Okt 11, 2025 11:42 am Millalgi võib teha ehk isegi omaette teema eestlastest Nevski kavaleride kohta ja üritada neid nii palju tuvastada kui võimalik. Iga mehe kohta leiaks ilmselt ka autasulehe ja lõpuks peaks olema siis üsna selge kui suur oli näiteks suurtükiväekomandöride osakaal nendest ja muud sellised andmed.

..hetkel on siin siis 14 x nime - neist 6 x suurtükiväelast.. arvestades suurtükiväelaste, jalaväelaste ja kõigi muude "väelaste" omavahelist proportsionaalset suhet on kallak suurtükiväelaste poole täiesti ilmne

Huvilistele mõned näpunäited:
-- Eesti punakorpuse "väelaste" omavahelisi proportsioone valgustab sigahästi Lembit PÄRNa memuaariraamat SÕJAKEERISES lk-d 180-183
-- kõigi siin teemas siiani äramärgitud "nevskikavaleride" väeliigilist tausta valgustab sigahästi koondteos EESTI RAFFAS SUURES ISSAMAASÕJAS 2.köide - vt isikunimede registrist // autasulehed pole üldse vajalikud

No mis siin öelda, suurtükiväelased said rohkem medaleid/ordeneid. Selline lugu polnud ainult korpuses vaid terves punaarmees

Veiler kirjutas: ↑E Okt 06, 2025 5:07 pm Täna sain sellise kenas säilivuses Punatähe ordeni (939380). Autasu tuli ilma omaniku infota aga sellest 939 vahemikust on praeguseks teada juba päris omajagu 8. Eesti laskurkorpuse mehi. On säilinud ja siin teemas näidatud ka sellest minu tänasest ordenist järgmise numbriga autasu ja see annetati 1944. aasta juulis kapten Paul Värk'ile.

Nüüd on omanik ka teada. Orden annetati 29.09.1944 8. ELK'i 7. laskurdiviisi poliitosakonna agitaatorile major Viktor Kosenkranius'ele selle eest et: "Lahinguteks valmistumise ajal ja lahingutevahelistel pausidel töötas agitaatorina. Enne üksustesse väljasõitu pidas ta isikkoosseisu ees loenguid ja vestlusi, millega mobiliseeris neid lahinguülesannete eeskujulikule täitmisele.".

Eelmisel lehel näidatud alampolkovnik Uibo ordenitega samas karbis oli tegelikult veel üks väga huvitava looga Punatähe orden (2121871), mis annetati 1945. aasta juulis 8. ELK'i 63. tagavarapolgu suurtükidivisjoni staabiülemale, kapten Kristjan Veier'ile. Kuigi orden on annetatud 1945. aasta suvel on see antud tagantjärele 1941. aasta Porhovi ja Dno suvelahingute eest, mis teeb selle minu arvates väga huvitavaks. Nende lahingute ajal teenis kapten Veier 22. Eesti territoriaalse laskurkorpuse 614. suurtükidivisjonis patareiülema ametikohal. Uibo ja Veier'i abikaasad olid õed ja elati ühes majas, naaberkorterites. Ilmselt olid naised peale abikaasade surma meestest jäänud märgid ühte karpi kokku lükanud ja seetõttu need seal nüüd sedasi ühiselt avastamist ja leidmist ootasid.

Lisan AI abil tehtud tõlke autasulehelt:

"Looderindel 1941. aasta juulis, olles 614. kerge suurtükidivisjoni patarei ülem, viibis ta luuredvisjoni koosseisus varitsuses metsas Porhovi ja Dno vahel. Ootamatult ilmusid diviisi staabi piirkonda 2,5 km kaugusel tagalas vaenlase sõdurid ja avasid kuulipilduja- ja miinipildujatule korpuse staabi ning luuredivisjoni lahinguüksuste pihta. Seltsimees Veier lõi patarei võitlejatest ringkaitse ja selle katte all viis läbi autotranspordi evakueerimise koos välikatelde ja välilaagritega üle metsa linna Dno taha.

Alates 13.02.1942 töötab 63. tagavarapolgu suurtükidivisjoni staabiülemana. Valdab ulatuslikke teadmisi suurtükiväe kohta, naudib autoriteeti võitlejate ja ohvitseride seas. Oma nõudlikkusega tagab kõrge distsipliini ja täpse teenistuse kandmise diviisis. Aitab aktiivselt diviisiülemat ohvitseri- ja seersandikoosseisu ettevalmistamisel, tagades kõrgema väljaõppetaseme kui ohvitseride, seersantide ning samuti võitlejate seas teiste üksuste rindetäiendustes.

Staabiülemana tagab suurtükidivisjoni staabi selge ja kokkukõlastatud töö. Kõigega sellega on ta kaasa aidanud sellele, et divisjon on alati olnud polgus üks eesrindlikumaid allüksusi.

Väärib autasustamist ordeniga „Punane Täht“.

Polgu komandör — polkovnik /Ermel/

19. juuni 1945".

tossom kirjutas: ↑K Sept 05, 2018 3:49 pm Ja Punatäht 1999513, saadud ilmselt Kuramaa lahingute eest.

Saaja nüüd teada, selleks on:

seersant Aleksander Pütsepp, 7. Eesti laskurdiviisi muusikarühma muusik. Punatähe ordeni 1999513 kavaler.
Osales 1944.a sügisel Eestimaa pinnal toimunud lahingutes med.- sanitarpataljonis sanitari- kandjana ja Kuramaa lahingutes langenute matusekomando koosseisus.
Olles med.- sanitaarpataljonis suunas kogu oma jõu haavatute ümberpaigutamiseks, puhkamata ka kõige pingelisematel päevadel. Kuramaa lahingutes viibis ta pidevalt eesliinil, otsis ja toimetas hukkunud sõdureid diviisi matmiskohta, tihti vaenlase tule alla jäädes ja riskides eluga. Puhkpilliorkestri liikmena omab ta suuri teeneid orkestri repertuaari rikastamisel ja võitlejate moraali tõstmisel.
Punatähe ordenile esitas ta 1945.a kevadel muusikarühma komandör leitnant Artur Vahter, kes on samuti selles teemas siin täiesti olemas.

Nooremseersant Alma Jõgi. 8. Eesti Laskurkorpuse staabi kokk. Lahinguteenete medali 181868 ja Isamaasõja II klassi ordeni nr. 125513 kavaler.

Isamaasõja II klassi ordeni autasulehelt:
Seltsimees Jõgi on suurepärane kokk, energiline tööline, kes töötas staabi heaks ennastohverdavalt. Töötas rännakuolukordades tihti ööpäevaringselt kahe inimese eest. Alati täpne, rahulik, väljapeetud, pälvides ohvitseride armastuse ja lugupidamise. Oli oma tööga eeskujuks teistele kaasteenijatele.
Oktoober 1944.a

Lahinguteenete medal veel hetkel puudu, aga on lootust, et see leitakse üles. Autasulehelt:
Seltsimees Jõgi astus vabatahtlikult Punaarmee ridadesse ja läks rindele. Töötab korpuse staabis kus teenindab komandöre. Velikije-Luki lahingutes toitis vaheaegadeta ja õigeaegselt komandopunktis komandöre. Tihti viis sinna toitu olles ise vastase tugeva tule all.
Veebruar 1943.a

Ajalehe väljavõte on mäletamist mööda pärit kuuekümnendatest aastatest ja temast kirjutati tollastes ajalehtedes rohkemgi.

Kaardiväeseersant Bernhard Pahapill, 249.Laskurdiviisi 917.laskurpolgu jaokomandöri abi. Isamaasõja I klassi ordeni nr. 68002 kavaler, mis oli ka Pahapilli ainuke lahinguautasu.

Autasulehelt:
18.03.1945.a polgu lahingutegevuses Kuramaa poolsaarel, Baltezers järve juures sai jefreitor Pahapill kolmest luurajast koosneva grupi vanemana ülesande leida polgu komandopunktile uus asukoht. Pimeduse saabudes komistasid meie luurajad grupi sakslaste otsa, keda oli luurajatest mitmekordselt rohkem. Alanud tulevahetuses said kõik neli luuregrupi liiget haavata. Pahapill käskis kahel luurajal liikuda polku staapi ja tekkinud olukorrast ette kanda. Ise jäi ta raskelt haavatud liikumisvõimetu kaaslase juurde.
Väljas hakkas valgenema. Sakslased püüdsid mõlemat luurajat kinni võtta, aga Pahapill avas nende jaoks ootamatult automaadist tule, hävitades nii kuus vastast. Kui vaenlase sõdurid hakkasid luurajate poole granaate loopima, viskas haavatud Pahapill külmavereliselt granaadid tagasi. Sel viisil püüdis ta lennult kolm vastase poolt visatud granaati, heitis nad tulnud teed tagasi ja need lõhkesid vaenlase sõdurite keskel. Varsti jõudis kohale abivägi ja vaenlased hävitati. Selle juures nägid võitlejad ka Pahapilli lahingutegevuse jälgi- 13 hävitatud vastase sõdurit.
---
Huvitav, et ta esitati esmalt autasustamiseks Punalipu ordeniga, aga hiljem nii kõrgemal diviisi kui ka korpuse tasemel tõmmati sellele kriips peale.
Sama käskkirjaga said Isamasõja ordeni veel kaks meest: 249. Laskurdiviisi 925. laskurpolgu voorimees, jefreitor Arnold Urbla ja 249. Laskurdiviisi 779. suurtükiväepolgu patareikomandör, vanemleitnant Konstantin Pihlamägi.