Hauptsturmführer Hando Ruus
Hando Ruus (sünninimi Harald-Ferdinand Ruhs, nimi eestistati 1. augustil 1939; 16. mai 1917 Tallinn – 25. mai 1945 Leningrad) oli Eesti (lipnik) ja Saksamaa sõjaväelane (Obersturmführer) ja kunstnik.
Hüüdnime Tou sai ta mehi ergutades, kui kasutas lauset: “Lähme anname venkudele ühe tou.”
Harald-Ferdinand Ruhs õppis aastatel 1923–1930 Tallinna I algkoolis. Aastatel 1933–1938 õppis ta Riigi Kunsttööstuskoolis graafika erialal, kus oli professor Günther Reindorffi üks andekamaid õpilasi.[1] Ta lõpetas 1938 kooli üld- ja töökodade astme.
Ta astus kohustuslikku sõjaväeteenistusse ja teenis 4. juulist 1938 10. Üksiku Jalaväepataljoni 2. kompaniis. 29. oktoobril andis sõdurivande ja ülendati reameheks. 2. novembril määrati Harju Sõjaväeringkonna õpperühma, mille lõpetas 9. juunil 1939. 1. septembril kustutati ta pataljoni nimekirjast seoses tema vastuvõtmisega sõjakooli aspirantide klassi ning ta lõpetas selle tehes ära ohvitseri juhtimispraktika 1. jalaväerügemendi 6. kompaniis. 6. juulil 1940 ülendati ta nooremseersandiks. 8. septembril 1940 arvati ta lipnikuna reservi seoses sundaja ärateenimisega.
1940 astus ta uuesti Riigi Kunsttööstuskooli meistriklassi.
1941. aastal hoidis ta kõrvale Nõukogude Liidu mobilisatsioonist ja proovis 21 päeva metsavenna (põrandaaluse) elu. Ta viibis need 21 päeva kinnimüüritud keldris.
Olnud 25. augustist 1941 Saku Omakaitse rühmajuht, astus ta Viljandis vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke, et isa eest kätte maksta, seal määrati ta teenima 38. Kaitsepataljoni.
21. septembril 1942 ülendati Hando Ruus leitnandiks (nooremleitnant). Samal päeval eraldati 38. Kaitsepataljonist paarkümmend meest ja saadeti Eesti SS-leegioni, kuhu nad 28. oktoobril saabusid. 28. oktoobrist 1942 jätkas Ruus teenistust Untersturmführerina Eesti SS-leegionis.
Pärast pataljoni Narva eraldamist Eesti SS-leegionist võttis ta rühma- ja kompaniiülemana osa kõigist Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon “Narva” lahingutest Izjumi ja Hadnitsa ümbruses ning Tšerkassõ kotis.
Tšerkassõ kotis Olšanas sai Ruus haavata ja viidi Korsunist lennukiga tagalasse. Teda raviti Riias.
20. märtsil 1944 saabus pataljon Narva Tallinna (172 Tšerkassõ kotist väljamurdnud meest), kus toimus väeosa pidulik vastuvõtt Balti jaamas ja paraad Vabaduse väljakul.
Pataljon allutati 20. Eesti SS-diviisile ja saadeti Tallinna lähistele täiendavale formeerimisele ja väljaõppele. Pataljoni Narva tuumikust moodustati 20. Üksik SS-jalaväepataljon ning formeerimise käigus sai pataljon juurde 600 meest.
1. aprillil abiellus Hando Ruus Kosel Salme Kurega (Kurg).
18. aprillil 1944 määrati ta Narva rindele toodud pataljoni adjutandiks ja ülendati kaks päeva hiljem Obersturmführeriks (leitnant). Pataljon võitles kõrvuti 47. rügemendi ja 11. diviisiga Auvere platsdarmil.
25. juulil langes nende väeosade osaks ränkraske katsumus tõrjuda tagasi järjekordne Punaarmee läbimurdekatse Narva lahingus. Muljetavaldava tulejõuga oli juba suurtükitule ettevalmistus nende kitsale rindelõigu suunast tulistati välja umbes 80 000 mürsku. Selle karmi lahingu bilans oli järgmine: Punaarmee läbimurdekatse ebaõnnestus ränkade kaotustega, 8000 langenut, 29 purustatud tanki ja 8 lennukit. 20. Pataljonis oli õhtuks rivis 3. kompanii peale kokku 30 meest.
Sinimägede lahingute ajal Krivasoos sai Hando Ruusist, pärast pataljoniülema kohusetäitja Oskar Ruudu langemist 3. augustil 1944 ja pataljoni üle võtnud hauptsturmführer Walneri haavatasaamist mõned päevad hiljem, 20. Üksiku SS-jalaväepataljoni komandör.
Pärast Porkuni lahingut 23. septembril 1944 Ambla lähedal piirati öösel nende grupp metsas ümber. Pärast korduvate läbirääkimiste pidamist ja läbirääkijate poolt vastavate lubaduste saamist (meelitati Ruusi grupp koolivenna vanemleitnant Kase poolt alla andma) ütles Ruus meestele, et olete vandes vabad ja relvad pandi maha[2]. Vangide kolonn koos Ruusiga, umbes 80 meest, alustas liikumist Tallinna suunas, kus nad pandi Koplisse kahte barakki, kust hiljem viidi haavatud ja haiged bussiga minema, terved laaditi Balti jaamas vagunitesse ja viidi Kohtla-Järve laagrisse. Kohtla-Järvel Ruus haigestus kopsupõletikku ning ta viidi teiste haigetega lahtisel veoautol Gattšinasse haiglasse kus teda raviti ja pidevalt üle kuulati, hiljem Gattšina ohvitseride laagrisse EG-1011.
Hando Ruus oli teine eestlane, kes sai I klassi Raudristi (19. augustil 1943 Ukrainas peetud lahingutes osalemise eest) ja ainus eestlane, kes on saanud Saksa Risti kullas (1944). Selle sai ta Eesti kaitselahingute eest. Viimasega kaasnes ülendamine Hauptsturmführer’iks (käskkiri 30. detsembril 1944). Neid paguneid Hando Ruus kanda ei jõudnud ja autasu ta kätte ei saanud.
Hando Ruusi on autasustatud veel Raudristi II klassi, Idamedali, Jalaväe Rünnakumärgi ja musta Haavatu märgiga.
Hando Ruus on kunstnikuna vähetuntud, sest sõda võttis võimaluse kunstiga tegeleda. Ruusi töid on säilinud väga vähe ja needki suures osas õpilastööd. Enamik töid ja eskiise hävines, kui Hando ema Siberisse saadeti ja kodus olnud vara konfiskeeriti.
Mõnedel töödel olevad signatuurid “S. Kurg” oli abikaasa Salme hiljem kirjutanud selleks, et Ruusi nimi ei annaks põhjust tööde hävitamiseks.
Samal päeval, mil Hando Ruusile määrati surmaotsus, saabus Tallinna käsk kogu vara konfiskeerimiseks aadressil Sõja IIc-6, kus elas Hando ema Liisa Ruus. Vara üleskirjutamine toimus 20. aprillil 1945 ja vara anti Tallinna linna rahandusosakonnale realiseerimiseks. Sellele järgnes Hando ema Siberisse saatmine, kust ta küll põgenes ja oli juba 1946. aastal Eestis, kuid tema edaspidine elu kuni surmani möödus metsavennana Suure-Jaani lähistel.
Ruusi isa Oskar Ruus oli eesti politseiohvitser ja mereväe leitnant, kelle NKVD 1940 arreteeris ja kelle saatusest Hando ei saanudki midagi teada. Hando isa suri 7. mail 1942 Kirovi oblasti vangilaagris.